Majandusest

Põhiline majanduses saadav sõltub inimeste oskustest ja tootmisvahendite olemasolust. Rikkamates riikides on mõlemad mitmekülgsemad. Vaestes riikides, kus kohati ei oska pooled lugedagi on nende väiksem tõenäosus kõlbulike töötajate leidmisega. Lisaks raskendab selline oskamatus legaalsete sissetuleku allikate leidmist. Kapitali kogunemine on aeglane läbi põlvkondade kestev protsess kuid kui pole suurt hävitavat katastroofi nagu maavärinaid või sõdu, siis võivad need kaua edasi kesta. Isegi kui äri läheb pankrotti võivad hooned, masinad, veetorud ja elektriliinid kaua edasi püsida kuni keegi teine leiab võimaluse nende vahenditega kasumit teenida. Kui selliseid katastroofe ei toimu, siis on majandus visa sõltumata meedias sõna võtjatest. Samas on ka vaesus vaestes riikides visa, sest nendes kuluks isegi rikaste riikide jaoks tõsiselt palju aega ja raha, enne kui nad saaks varustada vaese riigi teede, elektriliinide, elektrijaamade, veepuhastusjaamade, elamutega, liiklusvahenditega jne..

Üheks hindade üles ajajaks enne tarbijani jõudmist on äride vahelised tehingud ning need kõik pole paratamatud. Näiteks käibemaks iga tehingu pealt saab selliselt mõjuda kui seadused näevad seda ette.
Kui käibemaks oleks 20% ja toote alghind näiteks 10 eurot, siis kasvaks selle hind (jättes kõrvale vaheltkasu) järjest: 10, 12, 14.4, 17.28, 20.7 ja 24,8. Viie tehinguga kasvas hind puhtalt käibemaksuga ligikaudu 2,5 korda ning see võis toimuda kui esimene tehing oli kui talunik müüs näiteks veise. Teine tehing kui tapamaja müüb veiseliha edasi lihatööstusele. Kolmanda tehinguna võidakse lihatoode müüa hulgimüüjale. Neljandas tehingus müüakse see poele ja viienda tehinguna ostab klient selle lihatoote. 
Elektroonikas ja masinatööstuses on samuti mitmeid samme toorainete kogumisest valmistoote müümiseni.
Praktikas on ka vaheltkasud kulude katmiseks ja raha saamiseks kuid ka need kasvaksid eksponentsiaalselt kiiremini, kui peab ka maksusid maksma.
Kui kõik edasimüüjad tahaksid 50% kallimalt müüa, siis kasvaks hind alates kümnest: 10, 15, 22.5, 33.75, 50.6 ja 75.9 ehk 7,5 korda. Kui müüjad tahtsid 50% kasumit ja olid sunnitud lisaks arvestama 20% käibemaksuga, siis võib hind kasvada seosega 10, 18, 32.4, 58.32, 104.9 ja 188.9, mis tähendab viienda ostja jaoks 2,5 korda kulukamat toodet kui käibemaksuta sama vaheltkasu võtjate korral. 
Selline paljude toodetud toodete hinna üles ajamine võib aeglustada majanduses võimsamate töövahendite kogunemist, sest sõidukid, elektroonika ja muu selline oleks ekstra kulukas ning üksikute toodetud näiteks põllul kasvatatu oleks suhteliselt vähe maksustatud.
Peaaegu identne numbrite kasv toimuks kui käibemaksu asemel oleks igas sammus mingi muu maks või aktsiis. Kütuseaktsiis sunniks paljude poolt edasi müüdud hindu kiiremini tõusma. Kulukust võib lisada ka vee ja elektri aktsiisid. Kui riikide vahel kauplemine eeldab aktsiiside maksmist, siis võivad hinnad kiiresti kasvada näiteks autodel, mille juppe toodetakse tavaliselt enne kokku panekut üle maailma eri riikides.

Hindade puhul võib arvestada ka eri asustuste vahel erineva tööeetikaga. Näiteks mul läks arvuti videokaart rikki ja tahtsin seda parandada. Tartus keeldusid esimesed ~3-5 parandajat sellega tegelemast rääkides midagi omavahelisest kokkuleppest, mis ei lase neil seda parandada. Lõpuks leidsin ühe, kes hakkas kahtlaselt salakavala ja lõbusa tooniga rääkima, et nad teavad kus asub Eesti ainus masin, mis neid vahetada laseb ning läheks vähemalt 2000 EEK ja nädal ootamist. See jutt ei olnud üldse usutav, sest nende kaartide vahetust tehakse odavate vahenditega ka koduselt. Pärnus helistasin läbi sama paljud parandajad ning seal olid kõik valmis aitama. Ainult üks pahura tooniga ütles, et läheb nädal ja 2000 kuid teised küsisid 1000 ja 1-2 päeva. Lõpuks saingi Pärnus 1000 asjad korda ja samal päeval tagasi kulutades ainult pool sellest mida Tartu odavaim/ainus pakkuja tahtis. Asukohast sõltus kui palju ma sain sama raha eest. Selliseid erinevusi saab tänapäeval kergesti telefoni teel välja uurida ja teistele hoiatuseks või soovituseks internetis avalikustada. 

Nagu olen aru saanud, siis suur osa rahast on elektroonilisel kujul ja sularaha toodetakse suures osas vastavalt vajadusele.
Infaltsiooni saab kiirendada kui ringlusesse lisatakse mingil kujul raha. Üks kergem näide on kui inimesed hakkavad kiiremini säästusid ära kasutama ja ärid püüavad selle käigus suurema vaheltkasuga asju ajada. Äärmuslikum võimalus võib tekkida suvalises hüpoteetilises diktaktuuris kus valitsus omab võimalust luua raha. Näiteks sõda kartes võib see otsustada, et pool eelarvet võiks minna sõjatehnika ostmisele aga reaalselt saadud raha hulk paistab väiksena. Sellisel juhul saaks nad lasta mõnel riigi pangal relvaostjate kontodele kanda näiteks miljardite dollarite väärtuses kohalikku valuutat ja sularaha luuakse nii palju vaja kuigi ülekannetega on lihtsam miljardeid liigutada. Osa sellest rahast läheb kohalikus majanduses ringlusesse ajades tõenäoliselt hindu kiiresti üles.
Tänapäeva demokraatlikes riikides on suuremateks raha tekitavateks sündmusteks pigem võlgade kustutamised näiteks pankadel või riikidel. 
Selline raha loomine kiirendaks infaltsiooni veel rohkem, kui kõik loodud raha peaks kohalike minema näiteks majanduse arenguks ning riik oleks embargodega isoleeritud välisriikidest. Kui keegi otsustaks kahekordistada riigis olevat raha hulka, siis suureneks küll elanike käes olev raha kuid tootmisvahendeid nagu põllumajanduseks kõlbulik maa ja traktorid ei paljune nii kergesti. Kui kohalikud tööstused suudavad toota peldikupaberit ainult pooltele, siis ei saa lihtsalt ringluses oleva raha kahekordistamine kahekordistada töötsuste toodangut. Vabrikute loomine võtab palju kauem aega kui hindade tõstmine. Isegi kui ametlikud hinnad on mingis plaanimaanduse kontrolli all, saavad elanikud salaja mustal turul toitu ja muud sellist müüa ajades suurema raha ringlusega vähemalt seal hinnad üles. Mingist piirist alates võivad müüjad ennetavalt hindu tõsta, mis lisab motivatsiooni kiiremini rohkem raha saada. Säästud kaotaksid sellises kohas kiiresti väärtust. Suhteliselt sarnane elatustaset vähe muutev inflatsioon oleks sellises isoleeritud riigis kui kohalikud said selle raha rikaste röövimisega. 

Aeglasem inflatsioon (~10%) saab toimuda laenudega. Kui korraga peaks paljud laenu võtma ja tagasi selle tagasi teenima ning pangale maksma, siis jääb nende sündmuste vahele periood, kus äridel oli veidi suurem käive laenurahade kulutamise tõttu kuid järgneb faas, kus kulutatakse vähem laenu tagasi maksmiseks.


Kuld ei saa pakkuda immuunsust inflatsiooni eest nagu ka ükski teine keemiline element. Isegi kui mingi osa kullast läheb hoidlasse paberraha tagatisena, jääb mingi isik või asutus mis otsustab kui palju kulda rahaga siduda või kui palju sellist raha peaks olema. Kui paberraha väärtus siduda kulla väärtusega, siis võib see kiiresti muutuda, kui inimestel tekivad meedia poolt ühekülgsete sõnavõtjate tõttu liigne entuasm kulla suhtes. Samuti võivad uudised uue tulusa kullakaevanduse loomisest jätta mulje, et kuld kaotab väärtust. Kuna keemiliste elementide hulk planeedil on peaaegu muutumata (erandina pisikesed kosmosesse saadetud kogused, kiirendites muudetud elemendid või looduslik radioaktiivne lagunemine) sõltumata nende välja kaevatud protsendist, siis tõenäoliselt suureneb inimeste poolt kokku kogutud kulla hulk peaaegu pidevalt.

Üks püsivam kaitse erinevatel põhjustel toimuva inflatsiooni vastu on oskused endale ameteid leida või luua. Inflatsioon jõuab rohkem väärtust eemaldada rahalt, mis teeniti kaugemas minevikus ja olevikus jõukalt elamine eeldab olevikus töö omamisest.